Pühapäeval, 20. veebruaril kell 17.30
Esmaspäeval, 21. veebruaril kell 19.30
Kolmapäeval, 23. veebruaril kell 17.15

Mis päästab – kunst või mäng–, kui armastus on suurim piin?

Rainer Sarneti spiel-dokumentaalfilm eesti kirjanikust, dramaturgist ja psühhiaatrist Vaino Vahingust.

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks.

Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes “tunneb armastuses suurimat piina”. Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga.

Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, igapäev, jääb vaid puhas kunst. Kas on selline asi üldse võimalik, või tuleb meil ikkagi püüda kõigepealt armastada?

Eksimine on inimlik ja sellest tulenevad kannatused samuti. Kuid kas inimene kannatab ainult see tõttu, et eksib, või on kannatus möödapääsmatu inimese osa, mille põhjused jäävad saladuseks?

Filmi eesmärgiks pole anda hinnangut Vahingule, vaid valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb teda inimlikuks ja muudab ta loomingu siiani võluvaks.

Produtsent: Marianne Kõrver
Operaator: Erik Põllumaa
Kunstnik: Laura Pählapuu
Monteerijad: Martin Männik, Marianne Kõrver
Näitlejad: Mari Abel, Taavi Eelmaa, Erki Laur, TIina Tauraite, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik

Tootja: Klaasmeri
Rahastajad: Eesti Filmi Instituut, Eesti Kultuurkapital, Tartu Filmifond

Eesti dokumentaalfilm, kestus:1h19min