Reedel, 12.veebruaril kell 17
Pühapäeval, 14. veebruaril kell 16.30

Teel taevasse

Me ei lahku elavate seast enne, kui mõningad praktilised küsimused on lahendatud. TEEL TAEVASSE käsitleb elu lõpp-peatust ümbritsevat maailma, nn. surmatööstust, kus eksistentsiaalsed küsimused põrkuvad argipäevastega ja pühadus kohtub labasusega.

Kohtume surnuautode juhtidega, kes hooldekodudesse – või enesetapu või mõrva sündmuspaika – laipade järele sõites tantsumuusikat kuulavad. Patoloog, kes vastutab surnukuuri külmikute eest ja eemaldab laipade südamestimulaatorid, joob reede pärastlõunal personaliruumis klaasi punast veini. Surnute jumestaja valmistab lahtise kirstuga maetavad koolnud spray-päevituse abil matuseks ette. Tema töös on suhtlust elavate hingedega vähe. Hauakaevajad sõidavad erekollastes autodes mööda surnuaeda ringi. Kuid filmi keskne tegelane on Sugulane – keskealine mees, kes valmistub ema ära saatma. Olukordade kollaažina üles ehitatud film uurib ühelt poolt surma kui ideed oma eksistentsiaalsuse ja pühadusega ning teiselt poolt surma kui tööd oma igapäevaelu rutiini ning harjumuspärase tegevusega. Hauakaevajad arutavad omavahel, kas järgmine matusetseremoonia kestab kavandatust kauem ja nad peavad ületunde tegema. Surnuautode juhid on mõtetega puhkuse juures, naeravad ja kiruvad liiklust, samas kui nende reisijad on igaveseks vaikinud. Orelimängija mängib mobiiltelefoniga, kuni preester kõnelemise lõpetab ja ta jälle mängima peab. Kas need olmelised olukorrad kuuluvad sellesse ruumi? On see praktiline ja hooletu suhtumine sobimatu? Või on see mõistuspärane lähenemine teemale, mis meie ühiskonnas tundub raske? Me sureme ja kõik, keda me teame, surevad samuti. Ühes sündimisega võib see meie, inimeste jaoks olla kõige loomulikum asi üldse.

TEEL TAEVASSE uurib inimeste suhet surmaga inimeste näitel, kelle jaoks surm on osaks igapäevaelust.

Eesti dokumentaalfilm
kestus:1h12min
treiler: